Selle nädala teemaks olid IT turvariskid. Kuna traditsioonilistest riskidest on juba nii palju räägitud, siis arutlen mina pettuste üle, et teema endale huvitavamana hoida. Pettustest just niiöelda catfishing. Kus kasutatakse internetis ananüümsust ja kerget manipuleerimisvõimalust kergeusklike usalduse võitmiseks. Paremal juhul lihtsalt ninapidi vedamiseks, halvemal juhul palju varalist ja hingelist kahju põhjustades.
Tehnoloogia osas mulle tundub, et siin polegi nagu palju teha. Kui kasutad, siis see oht on olemas. Pole midagi teha. Tänapäeval sotsiaalmeedias on selliste pettumuste juhtumeid palju. Küll on ka videokõne võimalusi, mis aitavad teise poole identiteeti tuvastada, kuid ka neid suudetakse vahel petta. Koolitus on siinkohal kõige tõhusam. Kainele mõistusele ning juhtumitest rääkimine on oluline. Samuti on kasulik teada, mis nõkse kõige enam kasutatakse ja kuidas ära tunda, kui keegi on kahtlaste kavatsustega. Tuleb alati ikkagi meeles pidada, et me ei saa iialgi päris kindlad olla, kes on teiselpool meile vastamas. Endale tuleb luua piirid ja mõistuse juurde jääda. Kui Word of Warcrafti mängisin, siis ma ei kahtlustanud koguaeg, et keegi kurjade kavatsustega on. Kui vestlus mingi piiri ületas, siis lihtsalt blokeerisin kasutaja. Nii on võimalik nautida võimalust, mida tehnoloogia pakub, ning hoiduda petistest. Reeglid on siin samuti tähtsad. Tuleb ikka mõelda läbi, mis on okei ja mis ei ole. Ei tohi lasta end ära rääkida. Kui ikka pole suurt armastust näost näkku kohanud, siis ei tasu talle kohtumiseks tuhandeid saata. Sama on ka näiteks siivutumate piltide puhul näo mitte nähtavaks olemine jne. Igaüks peab endale need reeglid ise püstitama ohte teadlikult analüüsides. Kiire lühike analüüs. Olen ise interneti teel kohanud inimesega näost näkku kohtunud. Petta ei saanud, kuid pettumus oli siiski. Internetis kuvame endast siiski pildi, mis ei ole päriseluga vastavuses. Selle tõttu hoian mina ikkagi väga konkreetset piiti internetitutvuste ja päris elu tutvuste vahel. Põhjus miks mulle ka kohtingurakendused ei meeldi. Inimestevahelisele suhtlusele on rohkem kui internet pakkuda.
0 Comments
Nüüd on väike switcheroo. Viimase teema kirjutan enne eelviimast. Loodetavasti tuleb ka 13. teema vahetult järgi. 14. nädala teema raames pidime uurima erinevaid IT-eetikakoodekseid ja neist midagi arvama. Googeldan mis ma googeldan, aga no ei ole sellist, mis minus vastumeelsust ei tekitaks. Jäi mulje, et IT on ikkagi niivõrd uus, et loodud eetikakoodeksid on ikka veel päris mustandi seisus (kui sedagi). Üsna eranditult olid ettevõtete ja organisatsioonide koodeksid just nende endi kesksed. Mõnel puhul punktide järjekord oli mulle vastumeelne. Jään ikka hinges häkkerieetika usku, pole midagi teha.
SIIN ja SIIN on näide eetikakoodeksitest, mis mina leidsin ja rohkem emotsiooni tekitasid. Paraku ma küll nii põhjalikku uurimist ei teinud, et iga linkitud organisatsiooni taustas vabalt orienteeruks. Võimalik, et siis mõistaks praegu tehtavaid etteheiteid, kuid siiski tekitasid mõlemad minus vastumeelsust. Ma küll ei tunne, et ma kuidagi eriti ebasünnis ja ebaeetiline inimene oleks, aga neile tekstidele ma alla ei kirjutaks. Esimene on ISSA code of ethics. Otseselt nagu midagi sellele viga kõla poolest polegi. Mõtlema hakates ei lõppe küsimuste hulk. Väga üldine laialdaselt tõlgendamist lubav eetikakoodeks. Kas üldiselt aktsepteeritud on alati ka parim? See erineb ka tugevalt riigiti. Millisest üldsusest ma lähtun siis? Milline on sobiv konfidentsiaalsus? Kes seda siis defineerib kui mitte eerikakoodeks? Nii võiks jätkata ja norida pikki tunde. Aitäh, aga ei aitäh. Mina jätan selle vahele. Teine on AITP eetikakoodeks ning käitumisreeglid. Natukene täpsemalt sõnastatud. Eriti see käitumisreeglite osa. Siinpuhul ei andnud mulle rahu järjekord, kellele kohuslane nagu ollaks. Kõigepealt management, siis töökaaslased ja siis ühiskond?! Samamoodi ollaks nagu kohuslane ka tööandjale, et tema huvide eest seista jne. Aga kui need huvid ei ole eetilised? Käivad minu põhimõtete vastu? Kas ettevõte samamoodi minu huvide eest seisab jne. Nüüd kui aus olla, siis käitumisreeglid olid veidi universaalsemalt vastuvõetavamad. Sealt nii mõnigi on terve mõistusega järgitav. Google maailmas leidsin ka SELLISE eetikakoodeksi. Sellega võrreldes on need eelmised päris nutused. Vot see koodeks on eetikakoodeks tõepoolest. Üsna bürokraatlik siiski, kuid eetiliste küsimustega on tegeletud. Kuni IT maailm saab endale sellise, siis jään mina häkkerieetika juurde. Erivajadustega inimesi ei kiputa märkama. Kui ei ole kordagi elus mitte ühegi puudega kokku puutunud, siis on väga raske märgata takistusi või aru saada, kus on jaburaid takistusi. Mina hakkasin kaasava maailmaga kokku puutuma alles ülikoolis (TTÜ's hea 5 aastat tagasi). Ka seda tegelikult juhuslikult ja pimesi. Korraldasin üritusi, pidusid jne. Kutseid tudengitele saatsime piltidena, sest see oli sel ajal asi mida teha. Kuna olin ka tudengiesindajate ringis, kus oli ka erivajadustega tudengite aktiviste, siis sain peagi neilt infot kui vähe oleks vaja meil korraldajatena teha, et üritused oleksid kaasavamad. Ma ei tulnud selle pealegi, et TTÜ nägimspuudega tudengid ei saa lugeda meie saadetud pilte, sest nende tekstilugejad ei oska piltidelt teksti eristada. Edaspidi saatsime pildi ja lisasime ka teksti e-maili, et seda oleks võimalik lugeda. Samuti väike detail, et milline on ürituskohale ligipääs. Ma ei saa nüüd öelda, et
Veeb on teinud läbi päris hüppelise arengu (nagu ka kogu arvuti ja IT maailm) võrdlemisi lühikese aja jooksul. Kuna areng on kiire, siis tuleb end pidevalt hoida toimuvaga kursis, sest veeb võib mõne aastaga muutuda kasutatavast iganenuks. Näiteid võib leida igasuguseid. Siinkohal olen valinud igapäevaselt/tihedamini kasutatavad veebid, sest nende puhul võiks küll vaeva näha.
Positiivse näitena soovin tuua välja LHV e-panga. See pole küll midagi peadpööritavalt uudset, kuid oma lihtsuse ja arusaadavusega on väga mugav kasutada. Olen siiamaani kogu info ja toimingud, mis on vaja, tehtud saanud. Veebis pakutavad kalkulaatorid on samuti palju paremad kui konkurentide omad. Swedi ja kohati ka SEB internetipangaga võrreldes on LHV kahtlemata paremini teinud. Negatiivse näitena võiks kohe sohki tehes ja Swedi tuua, sest sealt infot saada ja sobivaid toiminguid leida, on ikka paras kadalipp. Halbade veebide näitena nomineeriksin enamik eesti uudistesaite. Reklaamirohkus on ikka kohutav. Nende paigutus jne on veel hullem. Näha on, et veebi tehes on keskendutud reklaamiostjatele mitte lugejatele. Mul ei teki erilist tahtmist neis scrollida ja reklaame vaadata. Kui sisu oleks parem, siis mõtleks isegi reklaamivaba pääsu ostmisele, aga siiamaani pole ühegi sisu ka mind raha raiskama saanud. Nokk kinni ja saba lahti olukord mõnes mõttes. Ei saa lõputult kiruda, eks ole ka helgemaid näiteid, aga üldine foon on siiski kole. Ideaalses maailmas ärimudeli ja arendusprotsessi vahel üksteist mõistev sümbioos. Üks ei saa olla ilma teiseta ning üks ei ole teisest ülem. Päris maailmas on nii arendajaid kui äripoolel nipsakust ja ülbust. Küll on äri loll, kes ei saa millesti aru, ja IT osakond ahnepäts, kes midagi korralikult ei tooda, aga kogu kasumi sööb ära. Usun, et ajaga läheb paremaks, sest IT ei ole enam nii suur raketiteadus ja üha rohkem inimesi saab üldhariduse osana ka arvutimaailmaga tuttavaks. See inimlik areng, et süsteemi iga osa on hädavajalik, on juba teine teema. Näitena tahaksin põgusalt analüüsida hoopiski niiöelda ühemehe tööd mängu Banished näitel.
Mäng ise saavutas suure populaarsuse selles žanris. Ühendas endas kõik, mida üks tulihingeline cityplanneri mängija ihaldab. Mängu tegi juttude järgi üks arendaja, kes ise tahtis sellist mängu. Suures osas tegi üksinda kõik mängu väljalaskeks vajamineva. Hiljem ka pakkus tuge mõned aastad. Nüüdseks aga on ta loobunud fännide õnnetuseks mängu arendamisest ja kellelegi pole "pulka edasi antud". Selle näitega tuleb minu meelest väga hästi välja vajadus siiski dokumentatsiooni, loogilise süsteemi järgi. Ühel arendajal võib ju kõik peas seoses olla, aga kui ta arendusest loobub, siis on vaja kõik see teadmine edasi anda. Kuigi mäng, mis välja tuli on hea ning saanud palju tulihingelisi fänne, siis kahjuks selline arendusprotsess ei olnud elujõuline. Äripoole pealt oli lahendus samuti üsna lihtne. Kasutati indie mängude levitamiseks mõeldud platvorme (humblebundle) ja Steamis müüki. Põhirõhk oli tootel endal. Ja see töötas. Word-to-mouth (või siinkohal siis klaviatuurilt ekraanile) töötas mängu kasuks suurepäraselt. Nagu ka paljude indie mängude puhul. Suurepärased mängud levivad kiiresti, sest fännid koonduvad ja levitavad teistele, loovad contenti jne. Sellel mudelil on suur oht. Kui lõpus ei tule midagi välja, siis on palju aega pandud vähese outcome'i peale. Enamik indie mänge paraku ka nii lõpetavad. Suurim tugevus on loomulikult kogukonna tekitamine ning selle hoidmine. Ka Banished lasi kergelt mängu modida ja lisaseadistusi teha. Olen süsteemne inimene ning mulle meeldib analüüsida, süsteeme luua, protsesse täiustada, seoseid leida/luua jne. Olen ühtlasi ka väga Capybara suhtumisega. Näen väärtust mitmekesisusel. Kui suurepärane arendaja ja ärigeenius kokku saavad ning suudavad koos töötada, siis on kõige märkimisväärsemad tulemused. Selleks, et sümbioos tekiks, kasutatakse erinevaid mudeleid ja protsesse. Selle nädala blogi raames pidime läbi lugema Hacker-HOWTO. Kõigepealt siiras tänu õppejõule selle teksti ja maailmaga meid tutvustamast. Minule oli väärtuslik lugemine ning teejuht, millel silma peal hoida. Nagu ka õppeaine foorumiaruteludest välja tuli, siis sõna "häkker" on asjatundmatule negatiivse kõlaga. Kui natuke rohkem süveneda ja võib olla isegi midagi nii mõeldamatut nagu sõbraliku uudishimuga teemasse/valdkonda süveneda, siis koorub välja hoopis vastandlik pilt. Minule meeldis antud teksti juures enam see, et soovitused olid väga praktilised ja algajasõbralikud, hästi põhjendatud. Infotehnoloogia maailm on väga suur ja paratamatult üsna keerukas. Algajal on kerge kohkuda ja sihitult triivima jääda. Soovitusi oli palju ja põhjalikumalt tuleb kindlasti ise vaeva näha ning tekstiga tutvuda. Toon siin välja mõned mõtted, mis minule enim meelde jäid. Kõige enam tundsin kasu sellest, et autor oli üksikasjalikult välja toonud häkkeri baasteadmised. Minu meelest oli väga hästi kirjeldatud mida on vaja osata ja miks. Kahtlemata pingutan rohkem Linuxiga edaspidi. Programmeerimise õppimisega pean samuti tõsisemad eesmärgid seadma. Tasub ka tähele panna, et kõigepealt oli autor välja toonud häkkeri suhtumise ja mentaliteedi, alles siis baasoskused. See on minu meelest tähtis nüanss. Kõige algus on inimese suhtumine, sellele ehitame kõik muu oma elus. Väga meeldis mulle mõte, et häkkereid võib leida kõikidest eluvaldkondadest, sest seovad sarnased omadused (mitte oskus koodi kirjutada või Linuxit kasutada). Nõustun kahtlemata ka inglise keele oskusega. See on ka selline isekas nõustumine, sest tihti tunnen end mugavamalt just inglise keeles väljendades. Eriti kui on tehnilisem sõnakasutus. Need päris koledad eestipäraseks tehtud sõnad tekitavad minu õudusjudinaid. Ma nüüd ei soovi öelda, et matame eesti keele maha ja hakkame kõik inglise keelt rääkima. Tahan vaid öelda, et võib olla on vahel mõistlikum lasta keelel areneda omamoodi. Väga tähtis on inglise keele oskus just suhtlustasandil üksteisest arusaamiseks/mõistmiseks. Isegi foorumis vahel loen tekste ja mõtlen, et no pagana pihta, mis seal nüüd google translate'i abiga öeldud on. Nii palju ei tohiks ühe teksti mõistmine lugeja poolt pingutust võtta. Ühise keele rääkimine on alus ülemaailmsetele kogukondadele, mis paistab olevat häkkerimaailmas võtmekohal. Ma ei näe väga realistlikuna võimalust, et minust täies aus häkker saaks. Alustasin siiski päris hilja ja valdkonna massiivsus tekitab tihti hirmu, kuid IT meeldib mulle ja naudin siin uute teadmiste/oskuste omandamist, uuega katsetamist. Hacker-HOWTO andis mulle selle kaardi ette mida mööda algteadmisi omandada. Natukene sain julgust ka, et on ok mitte osata ja julgemalt katsetada - mängulisemalt suhtuma.
Kõigil on mingi visioon juhist. Teame hästi kelle alluvuses on hea töötada. On idee sellisest juhist, kes ise olla sooviks. Ei pääse mitte üheski valdkonnas inimestest, kes teevad otsuseid ning vastutavad. Nende kahe alusomaduseta ei ole võimalik olla ükskõik mis rolli täitev juht. Ka IT valdkonnas on sellised positsioonid. Kirjutan rohkem kahest IT-juhist. Esimene juht, kellest kirjutada soovin, on Kaidi Ruusalepp, Funderbeami asutaja. Minu esimene kokkupuude temaga oli Naisinvestorite aastakonverentsil, kus ta esines. Ta oli täis energiat, inspireeriv, sihikindel. Tahan temast kirjutada, sest Kaidi jättis mulle väga sügava mulje. Minule tundub, et ta on tõeline leader tüüpi juht. Kuuldes teda rääkimast Funderbeami algusest ning mida nad teevad, jäi kindel arusaam, et Kaidil on kindel visioon ja jõudu oma meeskond sinna saada. Tugevad naisoost juhid on alati mind inspireerinud ja kunagi loodan sellise juhi alluvuses töötada. Jälgin Funderbeami tegemisi ka sotsiaalmeedias, kuigi sealt jääb Kaidist positiivne kuvand, siis väga palju rohkem köögipoolepeale ei näe. Mille tõttu ma palju rohkem ei oskagi teda kirjeldada. Teine juht on, veidi klišee, Steve Jobs. Minu üks tõsisemaid introsid tehnikamaailma oli tema elulugu (see paras telliskivi ikoonilise portreepildiga). Kuna tema elulugu on tugevalt seotud ka arvutite ajalooga, siis sain nii mitmegi ahhaa-momendi osaliseks. Hariv elulugu nii mitme nurga alt - hämmastavalt hea lugemine. Ma ei taha niivõrd keskenduda nendele kõmulistele algusaegadele. See on juba ajaloo unustuseehõlmas kui halb või hea juht ta noore mehena oli. Pigem sooviksin meelde tuletada neid hilisemaid aegu, kus Apple sai uue hingamise tänu temale. Sel ajal oli ta kindlasti arengumootori tüüpi juht. Ta lõi võimaluse innovatsiooniks ja leidis need, kes seda tegema hakkasid. Steve Jobs ei olnud üksinda geenius, kes kõike tegi. Tal oli tegelikult tiim, kes palju saavutas. Rõhutan korra veel, et pean enim silmis tema "teist tulemist". Juhtimine ja juhiks olemine on selline nähtus, mida saab teha ainult hästi või halvasti. Ma ei ole kohanud veel ühtegi ülemust, kelle kohta ei saaks ühte kahest öelda. Tõenäoliselt on see selle tõttu, et nii positiivsed kui negatiivsed omadused on nii tugevalt tunnetatavad alluvate seas. Päris kindlasti on halva juhiga koostöötamine õudusunenägu. Vastupidi hea juht inspireerib ja loob lojaalsust.
Selle nädala loeng oli mõtlemapanev. Tõepoolest, kes see professionaal on? Kas on üldised kriteeriumid, kuidas teda hinnata universaalselt? Nagu loengukonspektis välja toodi, siis väga nagu pole. Suhteline termin, mis muutub ajas ja asukohas. Võtan ajaks praegu ja asukohaks minu "kaalika". Professionaal on keegi kelle käest ma õppida sooviksin. Ta on mu austuse oma tegudega teeninud. IT proff on leidnud oma ala, nišši, mida ta teeb väga hästi, sest tal on selleks annet, kogemust ja tahtmist. Ta arendab end pidevalt ja ei rahuldu teistest parem olemisega. Võtab vastu väljakutsuvaid ülesandeid. Loomulikult ei puudu ka mitmeaastane väärtuslik kogemustepagas. Eelnev kirjeldatu käib ka spetsialisti kohta. Mis teeb spetsialisti professionaaliks? Eriala välised omadused - suhtlusoskus, alandlikkus, austus, õpetemine jne. Professionaal on enesekindel oma erialaste oskuste vallas, kuid austab ka teisi valdkondi, sest ta hoomab tervikut. Selle tõttu on ta ka alandlik (pean silmas ing keeles humble), sest näeb väärtust kõigi panuses. IT professionaal soovib oma teadmisi edasi anda ja ta teeb seda suurepäraselt. Ta lükkab piire, kuid ei eira neid. Ka ühiskondlikke norme (nt käitumise) osas. Ta huvitub maailmast väljaspool oma eriala. Ta ei karda oma mugavusstsoonist välja tulla ja oma võhiklust või eksimust tunnistada. Hmm ... ma kirjeldan kedagi sellist, keda päriselt olemas pole? Äkki on professionaal keegi, kes püüdleb sellise ideaali poole? Igavene õpipoiss, kes hoiab endast uusihimu leeki. IT valdkonnas on mulle kõrvus alati kõlamas lause, et siin jääb alati õpipoisiks, meistriks ei saa kunagi, sest alati on midagi uut. Eks ta tõsi ole. 20 aastat kogemust IT sektoris tähendab vähe tehnoloogia suhtes, mis on olnud 2 aastat väljas. Minule oli muusika kõrvadele, sest olen protsessi tüüpi inimene. Eesmärk (ka nagu näha, siis tähtajad :( ) saavutada pole mulle kunagi niivõrd tähtis kui "teekond" ise. Väga zenlike, aga minu meelest kirjeldab ka profi olemust väga hästi pidev areng edasi. Väga paljud siinsetest mõtetest on sarnased George Leonard raamatu "Mastery: The Keys to Long-term Success and Fulfillment" põhipunktidele.
Nagu postituse ajast näha, siis olen blogihobuse seljast maha kukkunud. Elus juhtub. Tahan siiski kuuenda nädala teemal veidi arutleda, kuid vabamates piirides kui teemapüstitus oli. Pidime päris palju juriidikale viitavat teksti lugema ning lõpuks ka teise peatüki SIIT. See pole ka päris esimene kord, kui olen sellel teemal mõtisklenud. Võib olla mitte just nii süvitsi, kuid mõtleme natuke siin. Nimelt mulle meeldivad raamatud, e-raamatud, audioraamatud ka. Kõikidel formaatidel on oma eelised. Suurema hulga e-raamatutest "piraadin". Kui raamat meeldib ja autor sümpaatne, siis ei nuta talle raha andes, kui seda raha anda on. Nimelt hea hulk oma esimesest tudengiajast ei olnud mul võimalik osta sellises koguses raamatuid, mida ma lugesin. Ja kui päris aus olla, siis ega paljud autorid ikka ei vääri isegi mitte aega, mis ma lugemiseks kulutasin ... minu teenitud rahast rääkimata. Nüüd kui käin tööl ja kindel sissetulek, siis ostan ka rohkem KUID vaikselt hakkab selle vana mudeli hinnastamine närvi ajama. Miks koheldakse e-raamatut samamoodi nagu füüsilist koopiat? Need ei ole võrreldavad! Jah, sisu on sama, autor sama, mõte sama, aga no kuulge ... 20 eurot füüsilise koopia eest, mille loomisel on rohkem osapooli vs 20 euri e-raamatu eest. Või veel hullem ... e-raamat on kallim kui füüsiline koopia, sest ...? Copyright vajab reformi. Olen kahe käega poolt. Hiljuti ajas mind kihevile juhtum, kus üks eesti autor oli kirjutanud investeerimise alase lühikese (alla 100 lehte) e-raamatu. Facebooki samateemalises kommuunis küsis keegi seda lugemiseks, keegi ka pakkus talle e-raamat saata - teema pandi moderaatori poolt kinni, sest e-raamatu jagamine pole sama, mis füüsilise raamatu jagamine ning tuleb see ülehinnatud booklet endale osta, kui lugeda tahta. Minu esimene mõte oli kohe, et ... printides välja, siis on nagu ok jagada, kuid e-formaadis on järsku kuritegu?! Trükimasin leiutati juba ammu, laseme selleaegsetest stigmadest ka lahti palun. Autor võib oma loomingu üle uhke olla ja seda kõrgelt hinnata, aga tarbija on see, kes lõpuks ikkagi väärtuse teosele külge paneb. Teine kokkupuude nagu ka paljudel siin kursusel/koolis/kusiganes on arvutimängude mitte nii legaalse proovimisega. Ma ei taha maksta 50+ eurot mängu eest, mida ma alla 24h mängin. Olen tihti proovinud crackitud versioone ja kui mäng meeldib, siis otsnud orginaali, millega tavaliselt avaneb rohkem kasutusvõimalusi. Mängud, mis muljet ei avalda jäävad unustusehõlma. Indie mänge toetan loomulikult parema meelega, aga need tihti ka ägedamas ja rohkem minu masti. Sellise free sampliguga tuleb loomulikult ka ise-enda ausu. Ma olen päris tulisesse vaidlusesse sattunud inimesega, kelle meelest arvutimängud peavad olema tasuta. Tema ei ole nõus nende eest maksma ja punkt. Proovisin küll mõista, et millest siis see, sest tegu oli väga aktiivse "no-liferiga". Mis ma temast ainsana välja pigistasin oli see, et mängude tootjad on niigi rikkad ja neile ei peaks rohkem raha andma. See mentaliteet oli samamoodi mulle vastumeelne kui alati maksta misiganes kvaliteediga toote eest. Ka filmidega tunnen vahel sama. Kolmas valdkond on siis filmid ja sarjad. Eesti telekanalitelt ei ole võimalik kõigele ligi pääseda. Samuti pole mul võimalik teha valikud mida ja millal ma vaadata soovin. Ja olgem ausad ... 10 minutit reklaamipausi on väga eelmise sajandi nähtus. Ma oleks päris vihane kui meistriteos nagu "Troonide Mäng" rikutaks ära pesupulbri reklaamiga. Ei aitäh, juba sellepärast ümisen peakirjas kasutatud viisijuppi. Filmidega on ju sama. Kurgust surutakse main-stream loomingut alla. Aga kui huvi on mujal, siis mis teha? Tegelikult on ju selline peer to peer jagamine lõpuks kasulikum kõigile osapooltele (va vahendajad, aga nendel tasub oma hukuga juba leppida). Rohkem kui küll on tõestatud, et raha saab teenida ka innovaatilisemalt. Vahel on kinos tunne, et tahaks seda halvale filmile raisatud aega tagasi, tühja rahast. Aga ei saa midagi, öeldakse ilusti, et tulge jälle ja head aega. Ehk saame ikka teha teisiti. Mõelda midagi uut. Loobuda vanast. Ehk on ikkagi tehnoloogia arengul täpselt nii tugevad ühiskondlikud mõjud kui räägitakse ja võtame selle lõpuks omaks ka reaalsuses. Blogipostituseks loetud peatükis on ju päris pädevad soovitused. Mina usun küll, et saab teisiti.
Kiire täpsustus - viies teema, samanimeline käsk on tegelikult kümnes. Valisin selle käsu, sest mitmel viisil olen just mõistmise ja empaatia puudumisega võrgumaailmas kokku puutunud. Arutlen kahel näitel, millega ise olen rohkem kokku puutunud. Esimene on seotud ajaga. Inimene teeb vigu, elab edasi, õpib neist vigadest. Internetis jäävad mineviku eksimused päris pikalt kollitama ning neid seostatakse praeguse hetkega. Olen just kõrvalt näinud, kuidas YouTube's on väga kahtlase sisuga videosid tehtud alguses, kuid ajaga on tulnud kuulsus ja areng. Ühel hetkel keegi avastab selle 10 aastat tagasi tehtud jura ja pistab karjuma, et vaadake milline jobu keegi praegu on. Elu päris nii ikka ei toimi. Veebimaailmas võtavad mõned asjad täitsa oma elu ja keerlevad proportsioondiest välja. Inimesed on väga valmis igasuguse draama ja negatiivselt intrigeeriva asja peale kohale jooksma, kuid kõike tuleb võtta mõistusega. Kõik me teeme vigu, mõned meist lihtsalt tegid neid väga avalikult. Ei saa kellelegi eluks ajaks silti külge riputada, sest kunagi ammu internetis ta nii tegi. Hukkamõist on kerge tulema, aga kui tihti on sellel ka mingi päris põhjus? Eriti veebikeskkonnas. Teine on seotud online mängudega. Sellega on mul isiklikum kogemus. Nimelt olen ma väga palju (just noorema ja rumalamana) nende peale aega pannud. On väga erinevaid communiteid (kas on üldse head eestikeelset vastet?). "Noob" on siiski kõigis neis negatiivne sõna. Kui tahta kedagi sõimata ja vihale ajada, siis see sõna toimib alati. Tihti käivad selle sõna ees ka karvasemad "eesliited". Ma pole kunagi aru saanud, et mis siis selles nii halba on, et algaja (noob) ollakse. Kõik algasid täpselt samas punktis, kuid ühtägi kui rohkem mängu ostada, siis uued mängijad on kuidagi vastikud. Tegelikult pidev uute mängijate vool hoiab ju mängu elus. Seda tahab ju ka paadunud fänn. Mina olen siis neid noobe võtnud ja jaganud õpetust. Mõni jagab matsu lahti, mõni ei hakkagi aru saama. Õnneks on alati block variant olemas, kui keegi liiga paljuks muutub. Olen ka ise väga vihaseks mõne päntajalgse algaja peale saanud, kui final bosskill tema poolt nässu keeratakse. Siis aitab vana hea arvuti kinni ja pilk pärismaailma. Sõimama ja kedagi kiusama minna pole kunagi lahendus. Olen teinud vigu. Teen neid ka edaspidi. Loodan, et minu suhtes ollakse sama andestavad kui mina teiste suhtes. Veebikultuur on tegelikult väga uus ja lapsekingades alles. Toimuvad meeletu kiirusega arengud. Kõik see tähendab rohkem fopaasid. Vahel ikka juhtub. Üks väga äge viimasel ajal toimunud sündmus oli BBC live skype ülekande crashimine kahe väikse lapse poolt. Video on naljakas ja vahva, aga veel mõnusam näide on see, kuidas hiljem olukorda suhtuti. Pigem ikkagi positiivselt ja naljaga.
|
AuthorKristel Tali - IT suunas. Esimese kursuse tudeng IT Kolledžis Infosüsteemide analüüsi erialal. Archives
May 2017
Categories |