Nagu postituse ajast näha, siis olen blogihobuse seljast maha kukkunud. Elus juhtub. Tahan siiski kuuenda nädala teemal veidi arutleda, kuid vabamates piirides kui teemapüstitus oli. Pidime päris palju juriidikale viitavat teksti lugema ning lõpuks ka teise peatüki SIIT. See pole ka päris esimene kord, kui olen sellel teemal mõtisklenud. Võib olla mitte just nii süvitsi, kuid mõtleme natuke siin. Nimelt mulle meeldivad raamatud, e-raamatud, audioraamatud ka. Kõikidel formaatidel on oma eelised. Suurema hulga e-raamatutest "piraadin". Kui raamat meeldib ja autor sümpaatne, siis ei nuta talle raha andes, kui seda raha anda on. Nimelt hea hulk oma esimesest tudengiajast ei olnud mul võimalik osta sellises koguses raamatuid, mida ma lugesin. Ja kui päris aus olla, siis ega paljud autorid ikka ei vääri isegi mitte aega, mis ma lugemiseks kulutasin ... minu teenitud rahast rääkimata. Nüüd kui käin tööl ja kindel sissetulek, siis ostan ka rohkem KUID vaikselt hakkab selle vana mudeli hinnastamine närvi ajama. Miks koheldakse e-raamatut samamoodi nagu füüsilist koopiat? Need ei ole võrreldavad! Jah, sisu on sama, autor sama, mõte sama, aga no kuulge ... 20 eurot füüsilise koopia eest, mille loomisel on rohkem osapooli vs 20 euri e-raamatu eest. Või veel hullem ... e-raamat on kallim kui füüsiline koopia, sest ...? Copyright vajab reformi. Olen kahe käega poolt. Hiljuti ajas mind kihevile juhtum, kus üks eesti autor oli kirjutanud investeerimise alase lühikese (alla 100 lehte) e-raamatu. Facebooki samateemalises kommuunis küsis keegi seda lugemiseks, keegi ka pakkus talle e-raamat saata - teema pandi moderaatori poolt kinni, sest e-raamatu jagamine pole sama, mis füüsilise raamatu jagamine ning tuleb see ülehinnatud booklet endale osta, kui lugeda tahta. Minu esimene mõte oli kohe, et ... printides välja, siis on nagu ok jagada, kuid e-formaadis on järsku kuritegu?! Trükimasin leiutati juba ammu, laseme selleaegsetest stigmadest ka lahti palun. Autor võib oma loomingu üle uhke olla ja seda kõrgelt hinnata, aga tarbija on see, kes lõpuks ikkagi väärtuse teosele külge paneb. Teine kokkupuude nagu ka paljudel siin kursusel/koolis/kusiganes on arvutimängude mitte nii legaalse proovimisega. Ma ei taha maksta 50+ eurot mängu eest, mida ma alla 24h mängin. Olen tihti proovinud crackitud versioone ja kui mäng meeldib, siis otsnud orginaali, millega tavaliselt avaneb rohkem kasutusvõimalusi. Mängud, mis muljet ei avalda jäävad unustusehõlma. Indie mänge toetan loomulikult parema meelega, aga need tihti ka ägedamas ja rohkem minu masti. Sellise free sampliguga tuleb loomulikult ka ise-enda ausu. Ma olen päris tulisesse vaidlusesse sattunud inimesega, kelle meelest arvutimängud peavad olema tasuta. Tema ei ole nõus nende eest maksma ja punkt. Proovisin küll mõista, et millest siis see, sest tegu oli väga aktiivse "no-liferiga". Mis ma temast ainsana välja pigistasin oli see, et mängude tootjad on niigi rikkad ja neile ei peaks rohkem raha andma. See mentaliteet oli samamoodi mulle vastumeelne kui alati maksta misiganes kvaliteediga toote eest. Ka filmidega tunnen vahel sama. Kolmas valdkond on siis filmid ja sarjad. Eesti telekanalitelt ei ole võimalik kõigele ligi pääseda. Samuti pole mul võimalik teha valikud mida ja millal ma vaadata soovin. Ja olgem ausad ... 10 minutit reklaamipausi on väga eelmise sajandi nähtus. Ma oleks päris vihane kui meistriteos nagu "Troonide Mäng" rikutaks ära pesupulbri reklaamiga. Ei aitäh, juba sellepärast ümisen peakirjas kasutatud viisijuppi. Filmidega on ju sama. Kurgust surutakse main-stream loomingut alla. Aga kui huvi on mujal, siis mis teha? Tegelikult on ju selline peer to peer jagamine lõpuks kasulikum kõigile osapooltele (va vahendajad, aga nendel tasub oma hukuga juba leppida). Rohkem kui küll on tõestatud, et raha saab teenida ka innovaatilisemalt. Vahel on kinos tunne, et tahaks seda halvale filmile raisatud aega tagasi, tühja rahast. Aga ei saa midagi, öeldakse ilusti, et tulge jälle ja head aega. Ehk saame ikka teha teisiti. Mõelda midagi uut. Loobuda vanast. Ehk on ikkagi tehnoloogia arengul täpselt nii tugevad ühiskondlikud mõjud kui räägitakse ja võtame selle lõpuks omaks ka reaalsuses. Blogipostituseks loetud peatükis on ju päris pädevad soovitused. Mina usun küll, et saab teisiti.
0 Comments
Leave a Reply. |
AuthorKristel Tali - IT suunas. Esimese kursuse tudeng IT Kolledžis Infosüsteemide analüüsi erialal. Archives
May 2017
Categories |