Selle nädala teemaks olid IT turvariskid. Kuna traditsioonilistest riskidest on juba nii palju räägitud, siis arutlen mina pettuste üle, et teema endale huvitavamana hoida. Pettustest just niiöelda catfishing. Kus kasutatakse internetis ananüümsust ja kerget manipuleerimisvõimalust kergeusklike usalduse võitmiseks. Paremal juhul lihtsalt ninapidi vedamiseks, halvemal juhul palju varalist ja hingelist kahju põhjustades.
Tehnoloogia osas mulle tundub, et siin polegi nagu palju teha. Kui kasutad, siis see oht on olemas. Pole midagi teha. Tänapäeval sotsiaalmeedias on selliste pettumuste juhtumeid palju. Küll on ka videokõne võimalusi, mis aitavad teise poole identiteeti tuvastada, kuid ka neid suudetakse vahel petta. Koolitus on siinkohal kõige tõhusam. Kainele mõistusele ning juhtumitest rääkimine on oluline. Samuti on kasulik teada, mis nõkse kõige enam kasutatakse ja kuidas ära tunda, kui keegi on kahtlaste kavatsustega. Tuleb alati ikkagi meeles pidada, et me ei saa iialgi päris kindlad olla, kes on teiselpool meile vastamas. Endale tuleb luua piirid ja mõistuse juurde jääda. Kui Word of Warcrafti mängisin, siis ma ei kahtlustanud koguaeg, et keegi kurjade kavatsustega on. Kui vestlus mingi piiri ületas, siis lihtsalt blokeerisin kasutaja. Nii on võimalik nautida võimalust, mida tehnoloogia pakub, ning hoiduda petistest. Reeglid on siin samuti tähtsad. Tuleb ikka mõelda läbi, mis on okei ja mis ei ole. Ei tohi lasta end ära rääkida. Kui ikka pole suurt armastust näost näkku kohanud, siis ei tasu talle kohtumiseks tuhandeid saata. Sama on ka näiteks siivutumate piltide puhul näo mitte nähtavaks olemine jne. Igaüks peab endale need reeglid ise püstitama ohte teadlikult analüüsides. Kiire lühike analüüs. Olen ise interneti teel kohanud inimesega näost näkku kohtunud. Petta ei saanud, kuid pettumus oli siiski. Internetis kuvame endast siiski pildi, mis ei ole päriseluga vastavuses. Selle tõttu hoian mina ikkagi väga konkreetset piiti internetitutvuste ja päris elu tutvuste vahel. Põhjus miks mulle ka kohtingurakendused ei meeldi. Inimestevahelisele suhtlusele on rohkem kui internet pakkuda.
0 Comments
Nüüd on väike switcheroo. Viimase teema kirjutan enne eelviimast. Loodetavasti tuleb ka 13. teema vahetult järgi. 14. nädala teema raames pidime uurima erinevaid IT-eetikakoodekseid ja neist midagi arvama. Googeldan mis ma googeldan, aga no ei ole sellist, mis minus vastumeelsust ei tekitaks. Jäi mulje, et IT on ikkagi niivõrd uus, et loodud eetikakoodeksid on ikka veel päris mustandi seisus (kui sedagi). Üsna eranditult olid ettevõtete ja organisatsioonide koodeksid just nende endi kesksed. Mõnel puhul punktide järjekord oli mulle vastumeelne. Jään ikka hinges häkkerieetika usku, pole midagi teha.
SIIN ja SIIN on näide eetikakoodeksitest, mis mina leidsin ja rohkem emotsiooni tekitasid. Paraku ma küll nii põhjalikku uurimist ei teinud, et iga linkitud organisatsiooni taustas vabalt orienteeruks. Võimalik, et siis mõistaks praegu tehtavaid etteheiteid, kuid siiski tekitasid mõlemad minus vastumeelsust. Ma küll ei tunne, et ma kuidagi eriti ebasünnis ja ebaeetiline inimene oleks, aga neile tekstidele ma alla ei kirjutaks. Esimene on ISSA code of ethics. Otseselt nagu midagi sellele viga kõla poolest polegi. Mõtlema hakates ei lõppe küsimuste hulk. Väga üldine laialdaselt tõlgendamist lubav eetikakoodeks. Kas üldiselt aktsepteeritud on alati ka parim? See erineb ka tugevalt riigiti. Millisest üldsusest ma lähtun siis? Milline on sobiv konfidentsiaalsus? Kes seda siis defineerib kui mitte eerikakoodeks? Nii võiks jätkata ja norida pikki tunde. Aitäh, aga ei aitäh. Mina jätan selle vahele. Teine on AITP eetikakoodeks ning käitumisreeglid. Natukene täpsemalt sõnastatud. Eriti see käitumisreeglite osa. Siinpuhul ei andnud mulle rahu järjekord, kellele kohuslane nagu ollaks. Kõigepealt management, siis töökaaslased ja siis ühiskond?! Samamoodi ollaks nagu kohuslane ka tööandjale, et tema huvide eest seista jne. Aga kui need huvid ei ole eetilised? Käivad minu põhimõtete vastu? Kas ettevõte samamoodi minu huvide eest seisab jne. Nüüd kui aus olla, siis käitumisreeglid olid veidi universaalsemalt vastuvõetavamad. Sealt nii mõnigi on terve mõistusega järgitav. Google maailmas leidsin ka SELLISE eetikakoodeksi. Sellega võrreldes on need eelmised päris nutused. Vot see koodeks on eetikakoodeks tõepoolest. Üsna bürokraatlik siiski, kuid eetiliste küsimustega on tegeletud. Kuni IT maailm saab endale sellise, siis jään mina häkkerieetika juurde. Erivajadustega inimesi ei kiputa märkama. Kui ei ole kordagi elus mitte ühegi puudega kokku puutunud, siis on väga raske märgata takistusi või aru saada, kus on jaburaid takistusi. Mina hakkasin kaasava maailmaga kokku puutuma alles ülikoolis (TTÜ's hea 5 aastat tagasi). Ka seda tegelikult juhuslikult ja pimesi. Korraldasin üritusi, pidusid jne. Kutseid tudengitele saatsime piltidena, sest see oli sel ajal asi mida teha. Kuna olin ka tudengiesindajate ringis, kus oli ka erivajadustega tudengite aktiviste, siis sain peagi neilt infot kui vähe oleks vaja meil korraldajatena teha, et üritused oleksid kaasavamad. Ma ei tulnud selle pealegi, et TTÜ nägimspuudega tudengid ei saa lugeda meie saadetud pilte, sest nende tekstilugejad ei oska piltidelt teksti eristada. Edaspidi saatsime pildi ja lisasime ka teksti e-maili, et seda oleks võimalik lugeda. Samuti väike detail, et milline on ürituskohale ligipääs. Ma ei saa nüüd öelda, et
|
AuthorKristel Tali - IT suunas. Esimese kursuse tudeng IT Kolledžis Infosüsteemide analüüsi erialal. Archives
May 2017
Categories |