Selle nädala loeng oli mõtlemapanev. Tõepoolest, kes see professionaal on? Kas on üldised kriteeriumid, kuidas teda hinnata universaalselt? Nagu loengukonspektis välja toodi, siis väga nagu pole. Suhteline termin, mis muutub ajas ja asukohas. Võtan ajaks praegu ja asukohaks minu "kaalika". Professionaal on keegi kelle käest ma õppida sooviksin. Ta on mu austuse oma tegudega teeninud. IT proff on leidnud oma ala, nišši, mida ta teeb väga hästi, sest tal on selleks annet, kogemust ja tahtmist. Ta arendab end pidevalt ja ei rahuldu teistest parem olemisega. Võtab vastu väljakutsuvaid ülesandeid. Loomulikult ei puudu ka mitmeaastane väärtuslik kogemustepagas. Eelnev kirjeldatu käib ka spetsialisti kohta. Mis teeb spetsialisti professionaaliks? Eriala välised omadused - suhtlusoskus, alandlikkus, austus, õpetemine jne. Professionaal on enesekindel oma erialaste oskuste vallas, kuid austab ka teisi valdkondi, sest ta hoomab tervikut. Selle tõttu on ta ka alandlik (pean silmas ing keeles humble), sest näeb väärtust kõigi panuses. IT professionaal soovib oma teadmisi edasi anda ja ta teeb seda suurepäraselt. Ta lükkab piire, kuid ei eira neid. Ka ühiskondlikke norme (nt käitumise) osas. Ta huvitub maailmast väljaspool oma eriala. Ta ei karda oma mugavusstsoonist välja tulla ja oma võhiklust või eksimust tunnistada. Hmm ... ma kirjeldan kedagi sellist, keda päriselt olemas pole? Äkki on professionaal keegi, kes püüdleb sellise ideaali poole? Igavene õpipoiss, kes hoiab endast uusihimu leeki. IT valdkonnas on mulle kõrvus alati kõlamas lause, et siin jääb alati õpipoisiks, meistriks ei saa kunagi, sest alati on midagi uut. Eks ta tõsi ole. 20 aastat kogemust IT sektoris tähendab vähe tehnoloogia suhtes, mis on olnud 2 aastat väljas. Minule oli muusika kõrvadele, sest olen protsessi tüüpi inimene. Eesmärk (ka nagu näha, siis tähtajad :( ) saavutada pole mulle kunagi niivõrd tähtis kui "teekond" ise. Väga zenlike, aga minu meelest kirjeldab ka profi olemust väga hästi pidev areng edasi. Väga paljud siinsetest mõtetest on sarnased George Leonard raamatu "Mastery: The Keys to Long-term Success and Fulfillment" põhipunktidele.
0 Comments
Nagu postituse ajast näha, siis olen blogihobuse seljast maha kukkunud. Elus juhtub. Tahan siiski kuuenda nädala teemal veidi arutleda, kuid vabamates piirides kui teemapüstitus oli. Pidime päris palju juriidikale viitavat teksti lugema ning lõpuks ka teise peatüki SIIT. See pole ka päris esimene kord, kui olen sellel teemal mõtisklenud. Võib olla mitte just nii süvitsi, kuid mõtleme natuke siin. Nimelt mulle meeldivad raamatud, e-raamatud, audioraamatud ka. Kõikidel formaatidel on oma eelised. Suurema hulga e-raamatutest "piraadin". Kui raamat meeldib ja autor sümpaatne, siis ei nuta talle raha andes, kui seda raha anda on. Nimelt hea hulk oma esimesest tudengiajast ei olnud mul võimalik osta sellises koguses raamatuid, mida ma lugesin. Ja kui päris aus olla, siis ega paljud autorid ikka ei vääri isegi mitte aega, mis ma lugemiseks kulutasin ... minu teenitud rahast rääkimata. Nüüd kui käin tööl ja kindel sissetulek, siis ostan ka rohkem KUID vaikselt hakkab selle vana mudeli hinnastamine närvi ajama. Miks koheldakse e-raamatut samamoodi nagu füüsilist koopiat? Need ei ole võrreldavad! Jah, sisu on sama, autor sama, mõte sama, aga no kuulge ... 20 eurot füüsilise koopia eest, mille loomisel on rohkem osapooli vs 20 euri e-raamatu eest. Või veel hullem ... e-raamat on kallim kui füüsiline koopia, sest ...? Copyright vajab reformi. Olen kahe käega poolt. Hiljuti ajas mind kihevile juhtum, kus üks eesti autor oli kirjutanud investeerimise alase lühikese (alla 100 lehte) e-raamatu. Facebooki samateemalises kommuunis küsis keegi seda lugemiseks, keegi ka pakkus talle e-raamat saata - teema pandi moderaatori poolt kinni, sest e-raamatu jagamine pole sama, mis füüsilise raamatu jagamine ning tuleb see ülehinnatud booklet endale osta, kui lugeda tahta. Minu esimene mõte oli kohe, et ... printides välja, siis on nagu ok jagada, kuid e-formaadis on järsku kuritegu?! Trükimasin leiutati juba ammu, laseme selleaegsetest stigmadest ka lahti palun. Autor võib oma loomingu üle uhke olla ja seda kõrgelt hinnata, aga tarbija on see, kes lõpuks ikkagi väärtuse teosele külge paneb. Teine kokkupuude nagu ka paljudel siin kursusel/koolis/kusiganes on arvutimängude mitte nii legaalse proovimisega. Ma ei taha maksta 50+ eurot mängu eest, mida ma alla 24h mängin. Olen tihti proovinud crackitud versioone ja kui mäng meeldib, siis otsnud orginaali, millega tavaliselt avaneb rohkem kasutusvõimalusi. Mängud, mis muljet ei avalda jäävad unustusehõlma. Indie mänge toetan loomulikult parema meelega, aga need tihti ka ägedamas ja rohkem minu masti. Sellise free sampliguga tuleb loomulikult ka ise-enda ausu. Ma olen päris tulisesse vaidlusesse sattunud inimesega, kelle meelest arvutimängud peavad olema tasuta. Tema ei ole nõus nende eest maksma ja punkt. Proovisin küll mõista, et millest siis see, sest tegu oli väga aktiivse "no-liferiga". Mis ma temast ainsana välja pigistasin oli see, et mängude tootjad on niigi rikkad ja neile ei peaks rohkem raha andma. See mentaliteet oli samamoodi mulle vastumeelne kui alati maksta misiganes kvaliteediga toote eest. Ka filmidega tunnen vahel sama. Kolmas valdkond on siis filmid ja sarjad. Eesti telekanalitelt ei ole võimalik kõigele ligi pääseda. Samuti pole mul võimalik teha valikud mida ja millal ma vaadata soovin. Ja olgem ausad ... 10 minutit reklaamipausi on väga eelmise sajandi nähtus. Ma oleks päris vihane kui meistriteos nagu "Troonide Mäng" rikutaks ära pesupulbri reklaamiga. Ei aitäh, juba sellepärast ümisen peakirjas kasutatud viisijuppi. Filmidega on ju sama. Kurgust surutakse main-stream loomingut alla. Aga kui huvi on mujal, siis mis teha? Tegelikult on ju selline peer to peer jagamine lõpuks kasulikum kõigile osapooltele (va vahendajad, aga nendel tasub oma hukuga juba leppida). Rohkem kui küll on tõestatud, et raha saab teenida ka innovaatilisemalt. Vahel on kinos tunne, et tahaks seda halvale filmile raisatud aega tagasi, tühja rahast. Aga ei saa midagi, öeldakse ilusti, et tulge jälle ja head aega. Ehk saame ikka teha teisiti. Mõelda midagi uut. Loobuda vanast. Ehk on ikkagi tehnoloogia arengul täpselt nii tugevad ühiskondlikud mõjud kui räägitakse ja võtame selle lõpuks omaks ka reaalsuses. Blogipostituseks loetud peatükis on ju päris pädevad soovitused. Mina usun küll, et saab teisiti.
Kiire täpsustus - viies teema, samanimeline käsk on tegelikult kümnes. Valisin selle käsu, sest mitmel viisil olen just mõistmise ja empaatia puudumisega võrgumaailmas kokku puutunud. Arutlen kahel näitel, millega ise olen rohkem kokku puutunud. Esimene on seotud ajaga. Inimene teeb vigu, elab edasi, õpib neist vigadest. Internetis jäävad mineviku eksimused päris pikalt kollitama ning neid seostatakse praeguse hetkega. Olen just kõrvalt näinud, kuidas YouTube's on väga kahtlase sisuga videosid tehtud alguses, kuid ajaga on tulnud kuulsus ja areng. Ühel hetkel keegi avastab selle 10 aastat tagasi tehtud jura ja pistab karjuma, et vaadake milline jobu keegi praegu on. Elu päris nii ikka ei toimi. Veebimaailmas võtavad mõned asjad täitsa oma elu ja keerlevad proportsioondiest välja. Inimesed on väga valmis igasuguse draama ja negatiivselt intrigeeriva asja peale kohale jooksma, kuid kõike tuleb võtta mõistusega. Kõik me teeme vigu, mõned meist lihtsalt tegid neid väga avalikult. Ei saa kellelegi eluks ajaks silti külge riputada, sest kunagi ammu internetis ta nii tegi. Hukkamõist on kerge tulema, aga kui tihti on sellel ka mingi päris põhjus? Eriti veebikeskkonnas. Teine on seotud online mängudega. Sellega on mul isiklikum kogemus. Nimelt olen ma väga palju (just noorema ja rumalamana) nende peale aega pannud. On väga erinevaid communiteid (kas on üldse head eestikeelset vastet?). "Noob" on siiski kõigis neis negatiivne sõna. Kui tahta kedagi sõimata ja vihale ajada, siis see sõna toimib alati. Tihti käivad selle sõna ees ka karvasemad "eesliited". Ma pole kunagi aru saanud, et mis siis selles nii halba on, et algaja (noob) ollakse. Kõik algasid täpselt samas punktis, kuid ühtägi kui rohkem mängu ostada, siis uued mängijad on kuidagi vastikud. Tegelikult pidev uute mängijate vool hoiab ju mängu elus. Seda tahab ju ka paadunud fänn. Mina olen siis neid noobe võtnud ja jaganud õpetust. Mõni jagab matsu lahti, mõni ei hakkagi aru saama. Õnneks on alati block variant olemas, kui keegi liiga paljuks muutub. Olen ka ise väga vihaseks mõne päntajalgse algaja peale saanud, kui final bosskill tema poolt nässu keeratakse. Siis aitab vana hea arvuti kinni ja pilk pärismaailma. Sõimama ja kedagi kiusama minna pole kunagi lahendus. Olen teinud vigu. Teen neid ka edaspidi. Loodan, et minu suhtes ollakse sama andestavad kui mina teiste suhtes. Veebikultuur on tegelikult väga uus ja lapsekingades alles. Toimuvad meeletu kiirusega arengud. Kõik see tähendab rohkem fopaasid. Vahel ikka juhtub. Üks väga äge viimasel ajal toimunud sündmus oli BBC live skype ülekande crashimine kahe väikse lapse poolt. Video on naljakas ja vahva, aga veel mõnusam näide on see, kuidas hiljem olukorda suhtuti. Pigem ikkagi positiivselt ja naljaga.
õigepealt, artikkel meeldis mulle väga. Sain infoühiskonna probleemide ja võimalike lahenduste kohta uusi mõtteid. Ühtlasi ka silmaringi poolest targemaks, sest minu jaoks oli nii mõndagi uut. Pekka Himaneni kirjutamisviis selles artiklis oli suurepärane lugeda. Ta suutis seletada põhikonsepte kui ka lugejat kaasamõtlemisele õhutada samal ajal. Veelkord disclaimer - artikkel meeldis mulle, nauditav oli seda lugeda, probleemikäsitlus põhjalik, pakutud lahendused tugeva analüüsiga. Vaatamata kõigele jäi lõpus mind ikkagi kummitama mõte "feels a lot like an enlightened priviledged white male point of view" (Kipun mõtlema vahel inglise keeles ja eesti keelde tõlkides ei kõla enam üldse minu mõtte moodi. Vabandan stiili pärast!). Järgnevalt tutvustan lähemalt mõtteid, mis sellest artiklist muinuga kõige tugevamalt kaasa tulid. Paradoksaalselt, kõige huvitavam lause kogu artiklist oli niiöelda sissejuhatavas osas: "... the most critical aspect in the development of the information society is the development of the deep-set structures of society ..." Artiklis suures osas ka vajadusi suurtemateks sotsiaalseteks muutusteks kajastatigi. Kogu arutelu juures tehnoloogia arengust, innovatsiooni vajaduseni, ettevõtluse elavdamiseni jne, juures nagu unustataks vestluses rääkida inimestest ning ühiskonna muutustest. Näiteks vananev ühiskond, tööjõust puudus. On vaja välismaalt uusi töötajaid, kuid ühiskond tõrjub kõik teistsuguse välimuse, keele, harjumustega inimesed heal juhul eemale (halvemal juhul sallimatuse, viha ja vägivallaga aetakse ära). See on nagu TTÜ soov saada töötavaid tudengeid kooli lõpetama traditsiooniliselt töö aegadel seminaride ja tugisüsteemi loomisega. Ain't going to work. Muutusega kaasaskäimine ei tähenda seda, et ma märkan kuskil muutust ja salvestan selle kuskile aju tahanurka. Pean ka mõtlema natuke rohkem sündmue ja selle tähenduse/mõjude üle. Seda enam ka ühiskonna tasemel. Kui meil on vajadus, et inimesed õpiksid massiliselt ümber, siis me ei saa sotsiaalsel tasemel näha ümberõppijaid negatiivselt. Muutused on valusad - nii indiviidi tasandil kui ka ühiskonnas. Toimub võitlus, päris koledaks võib vaadete kokkupõrge muutuda, aga see on vajalik. Tehnoloogia arenguga käib kaasas vaieldamatult sotsiaalne muutus, kaasame ka selle tähtsa osa arengusse. Teine väga oluline mõte, mis käis kaasas kogu artikli vältel. Jätkusuutlikus. Kuum sõna praegu, aga hot damn don't we get it. Ma saan ka aru, miks inimesed ei soovi pikemaid aka aeglaseid lahendusi. Eriti veel tänapäeva ühiskonnas, kus kõik on instant, quick, fast, perfect etc. Kui mu naaber minu aias vargil käib, siis viimane mõte situatsiooni lahendada, on tema lapse hariduse eest hoolt kanda. Väga paljudest homsetest probleemidest olime teadlikud eile kui mitte juba varem. Ma ei tea, mis asi see inimesega on, aga no kuidagi üldse ei taha me oma elu paremaks teha ülehomseks. Eesti puhul on veel eriti suur müsteerium, et kuidas me vaatame aastast aastasse otsa oma haigutavale rahvastikuaugule (newsflash, seda auku ei topi enam kinni) ja ei tee mitte midagi. Sama lähenemine on vananeva rahvastikuga, keskkonna reostamine, ressursside ülbe kiirusega kulutamine. IT ei lahenda maailma probleeme. Nagu ma mitmes kohas juba kirjutanud olen, siis ka IT on kõigest vahend inimeste käes. Väga on vaja muutust nendes kätes, jätkusuutlikku püsivat muutust. Kokkuvõttes kritiseerin ka natuke artiklit. Veidi põhjendamatult, sest kohe alguses oli ära öeldud, et keskendutakse Euroopale ja eriti Soome näitele. Aga siiski ... Kas tõesti on infoühiskonna suurim probleem siin? Võtame veel ühe kuuma sõna sekka - globaalne ühiskond. Kas tõesti on Euroopas ja USA's kõige valusamad probleemid selles ülemaailmses seotuses? Kui Internet on meile loomulik ja ise-enesest mõistetav, siis miks on seosed kõigi inimeste vahel niivõrd süreaalsed? Okei, veidi teemakohast huumorit ka. Louis CK video, 2.30 pealt hakkab minu meelest natuke tekkinud küsimustega seotud klipp. (Jah, artiklis ka pühendatud veidi sellele, kuid minu meelest on proportsioonid pahupidi.)
Ma ei mäletagi enam millal ma esimest korda kuulsin terminit uus meedia. Ma ei ole eriti suur traditsioonilise meedia tarbija. Ajalehed, ajakirjad, uudistesaated lähevad minust pigem mööda (on erandeid). Ma ei ole vana meedia pakutava taseme ja sisuga rahul. See on jäik, pealiskaudne, mõtteta. Tehtaks nagu midagi lihtsalt sellepärast, et koguaeg on ju nii tehtud (jällegi on erandeid - Malcolm Gladwell on parim, mida ma kunagi lugenud olen). Ega ka uus meedia oma pahedest vaba pole, kuid tunnen end seal maailmas orienteerudes kindlamalt. Minu üks meelepäraseim uue meedia kanal on YouTube. Vaatan sealt väga mitme otstarbega videosid - ilu ja elustiili teemadest kuni õpingute toetamiseks leiduvat. Selles ajaveebi artiklis mõtisklen pikemalt YouTube'i mõjutuste üle massimeedias. Millist sisu jälgida oleneb väga palju loomulikult kasutajast. Sellisena on meil võimalik teha ise valik, kuidas oma aega kasutame ja keda otsustame jälgida. Mulle meeldib väga youtuberite erinev taust. Platvorm oma mõtete, kogukonna, vähemuse vaadet nähtavaks teha on igaühel (kui on piisavalt julgust privaatsusest loobuda ja end nähtavaks teha). Kui muu massimeedia kipub väga ühte maailmavaadet kuulutama (eriti õudne on lugeda artikleid teemadel, mille autor on totaalne väljaõppinud võhik). Väga põnev on minu jaoks just kuulda arutelusid teemadel, millega Eestis kokku ei puutuks veel väga pikalt, kuid YouTube seda võimalust pakub (hetkel mõtlen temast). Miks on see hea? Arusaam maailmavaadete rohkusest tuleb igati kasuks kõigile. Selline "check your priviledge" ja kaalikaga mõtlemisele kihutamine on hea. Vana meedia tambib väga ühte suunda peale, kuid vaikselt toimuvad ka seal muutused, sest on palju valjemalt kuulda normist väljas inimeste hääli. Äärmiselt palju kasulikumad on ka kogukonnad, mis tekivad ühesuguste huvidega/raskustega inimeste ümber. Artikkel depressioonist ei ole pooltki nii kasulik kui seda on depressiooniga elava inimese avameelne videolugu. Readathon diversity või kiusamise teemal annab raamatulugejatele rohkem kui ajakirja raamatuarvustus või vastavateemaline artikkel. Vahepeal on kuulda olnud, kuidas vana meedia proovib uut meediat jõuga välja puksida. Paraku ei topi nii paljude inimeste arvamusi ja loomingulisust purki tagasi. Innovaatilisemad ja muutustega kaasaskäivamad traditsioonilise meedia valdkonnad kasutavad aga YouTube sarnaseid kanaleid filtritena, et leida töötavad populaarsed teemad ning nende suunas liikuda. On selge, et vanaviisi asju ei anna lõputult teha. Tänapäeval tuleb veel eriti kätt muutuste pulsil hoida. Kõigega ei tasu jah kaasa minna, aga millegagi ehk siiski. Väga põnevad pinnavirvendused uue meedia mõjutustest on näiteks kunagine Ice Bucket Challenge, mis jõudis ikka väga kaugele ja ühtlasi tõi ka palju kasu. Väga üldistatuna on uus meedia pannud vana meedia oma raha eest tööd tegema. Kui varem olid mõned korporatsioonid omavahel laisalt kemplemas, siis täna on palju pisemaid tegelasi, kes tarbijatelt rohkem tähelepanu saavad. Mulle väga meeldib, kui traditsiooniline meedia tegija on ära kasutanud YouTube keskkonda arutelu ärgitamiseks laiemal pinnal. Avaldatakse lühem lõik oma programmist ja postitatakse avalikult, sellega võimaldatakse palju laiemat arutelu kui teleka taga sama asja vaadates. Sedasi võidavad vaatajad ning saade ise, sest saavad laiemat kõlapinda. Kokkuvõtteks tahan rõhutada, et YouTube ei ole ilma oma probleemideta. Kui kasutada uut ja vana meediat sümbioosis, siis on maailmavaateliselt kõige kasulikum tarbijale. Ühe ülistamine ja teise hukkamõist ei muuda reaalsust. Vigu ja tugevusi on mõlemal suunal. Tarbijatena peame olema mõistlikud ja mõtlema natuke rohkem selle peale, millist meediat ja kuidas kasutame. Minule on uus meedia sobivam variant, sest saan rohkem vabadust ise leida huvipakkuv sisu. Status Quo on minust alati mööda läinud. Ma ei näe põhjust miks peaks end sinna suruma, kui saan ise valida meediavood, mis sobivad minuga kõige paremini. Pahna sisse pole veel ära surnud ja internetikultuur on aja jooksul arenenud.
|
AuthorKristel Tali - IT suunas. Esimese kursuse tudeng IT Kolledžis Infosüsteemide analüüsi erialal. Archives
May 2017
Categories |