õigepealt, artikkel meeldis mulle väga. Sain infoühiskonna probleemide ja võimalike lahenduste kohta uusi mõtteid. Ühtlasi ka silmaringi poolest targemaks, sest minu jaoks oli nii mõndagi uut. Pekka Himaneni kirjutamisviis selles artiklis oli suurepärane lugeda. Ta suutis seletada põhikonsepte kui ka lugejat kaasamõtlemisele õhutada samal ajal. Veelkord disclaimer - artikkel meeldis mulle, nauditav oli seda lugeda, probleemikäsitlus põhjalik, pakutud lahendused tugeva analüüsiga. Vaatamata kõigele jäi lõpus mind ikkagi kummitama mõte "feels a lot like an enlightened priviledged white male point of view" (Kipun mõtlema vahel inglise keeles ja eesti keelde tõlkides ei kõla enam üldse minu mõtte moodi. Vabandan stiili pärast!). Järgnevalt tutvustan lähemalt mõtteid, mis sellest artiklist muinuga kõige tugevamalt kaasa tulid. Paradoksaalselt, kõige huvitavam lause kogu artiklist oli niiöelda sissejuhatavas osas: "... the most critical aspect in the development of the information society is the development of the deep-set structures of society ..." Artiklis suures osas ka vajadusi suurtemateks sotsiaalseteks muutusteks kajastatigi. Kogu arutelu juures tehnoloogia arengust, innovatsiooni vajaduseni, ettevõtluse elavdamiseni jne, juures nagu unustataks vestluses rääkida inimestest ning ühiskonna muutustest. Näiteks vananev ühiskond, tööjõust puudus. On vaja välismaalt uusi töötajaid, kuid ühiskond tõrjub kõik teistsuguse välimuse, keele, harjumustega inimesed heal juhul eemale (halvemal juhul sallimatuse, viha ja vägivallaga aetakse ära). See on nagu TTÜ soov saada töötavaid tudengeid kooli lõpetama traditsiooniliselt töö aegadel seminaride ja tugisüsteemi loomisega. Ain't going to work. Muutusega kaasaskäimine ei tähenda seda, et ma märkan kuskil muutust ja salvestan selle kuskile aju tahanurka. Pean ka mõtlema natuke rohkem sündmue ja selle tähenduse/mõjude üle. Seda enam ka ühiskonna tasemel. Kui meil on vajadus, et inimesed õpiksid massiliselt ümber, siis me ei saa sotsiaalsel tasemel näha ümberõppijaid negatiivselt. Muutused on valusad - nii indiviidi tasandil kui ka ühiskonnas. Toimub võitlus, päris koledaks võib vaadete kokkupõrge muutuda, aga see on vajalik. Tehnoloogia arenguga käib kaasas vaieldamatult sotsiaalne muutus, kaasame ka selle tähtsa osa arengusse. Teine väga oluline mõte, mis käis kaasas kogu artikli vältel. Jätkusuutlikus. Kuum sõna praegu, aga hot damn don't we get it. Ma saan ka aru, miks inimesed ei soovi pikemaid aka aeglaseid lahendusi. Eriti veel tänapäeva ühiskonnas, kus kõik on instant, quick, fast, perfect etc. Kui mu naaber minu aias vargil käib, siis viimane mõte situatsiooni lahendada, on tema lapse hariduse eest hoolt kanda. Väga paljudest homsetest probleemidest olime teadlikud eile kui mitte juba varem. Ma ei tea, mis asi see inimesega on, aga no kuidagi üldse ei taha me oma elu paremaks teha ülehomseks. Eesti puhul on veel eriti suur müsteerium, et kuidas me vaatame aastast aastasse otsa oma haigutavale rahvastikuaugule (newsflash, seda auku ei topi enam kinni) ja ei tee mitte midagi. Sama lähenemine on vananeva rahvastikuga, keskkonna reostamine, ressursside ülbe kiirusega kulutamine. IT ei lahenda maailma probleeme. Nagu ma mitmes kohas juba kirjutanud olen, siis ka IT on kõigest vahend inimeste käes. Väga on vaja muutust nendes kätes, jätkusuutlikku püsivat muutust. Kokkuvõttes kritiseerin ka natuke artiklit. Veidi põhjendamatult, sest kohe alguses oli ära öeldud, et keskendutakse Euroopale ja eriti Soome näitele. Aga siiski ... Kas tõesti on infoühiskonna suurim probleem siin? Võtame veel ühe kuuma sõna sekka - globaalne ühiskond. Kas tõesti on Euroopas ja USA's kõige valusamad probleemid selles ülemaailmses seotuses? Kui Internet on meile loomulik ja ise-enesest mõistetav, siis miks on seosed kõigi inimeste vahel niivõrd süreaalsed? Okei, veidi teemakohast huumorit ka. Louis CK video, 2.30 pealt hakkab minu meelest natuke tekkinud küsimustega seotud klipp. (Jah, artiklis ka pühendatud veidi sellele, kuid minu meelest on proportsioonid pahupidi.)
0 Comments
Ma ei mäletagi enam millal ma esimest korda kuulsin terminit uus meedia. Ma ei ole eriti suur traditsioonilise meedia tarbija. Ajalehed, ajakirjad, uudistesaated lähevad minust pigem mööda (on erandeid). Ma ei ole vana meedia pakutava taseme ja sisuga rahul. See on jäik, pealiskaudne, mõtteta. Tehtaks nagu midagi lihtsalt sellepärast, et koguaeg on ju nii tehtud (jällegi on erandeid - Malcolm Gladwell on parim, mida ma kunagi lugenud olen). Ega ka uus meedia oma pahedest vaba pole, kuid tunnen end seal maailmas orienteerudes kindlamalt. Minu üks meelepäraseim uue meedia kanal on YouTube. Vaatan sealt väga mitme otstarbega videosid - ilu ja elustiili teemadest kuni õpingute toetamiseks leiduvat. Selles ajaveebi artiklis mõtisklen pikemalt YouTube'i mõjutuste üle massimeedias. Millist sisu jälgida oleneb väga palju loomulikult kasutajast. Sellisena on meil võimalik teha ise valik, kuidas oma aega kasutame ja keda otsustame jälgida. Mulle meeldib väga youtuberite erinev taust. Platvorm oma mõtete, kogukonna, vähemuse vaadet nähtavaks teha on igaühel (kui on piisavalt julgust privaatsusest loobuda ja end nähtavaks teha). Kui muu massimeedia kipub väga ühte maailmavaadet kuulutama (eriti õudne on lugeda artikleid teemadel, mille autor on totaalne väljaõppinud võhik). Väga põnev on minu jaoks just kuulda arutelusid teemadel, millega Eestis kokku ei puutuks veel väga pikalt, kuid YouTube seda võimalust pakub (hetkel mõtlen temast). Miks on see hea? Arusaam maailmavaadete rohkusest tuleb igati kasuks kõigile. Selline "check your priviledge" ja kaalikaga mõtlemisele kihutamine on hea. Vana meedia tambib väga ühte suunda peale, kuid vaikselt toimuvad ka seal muutused, sest on palju valjemalt kuulda normist väljas inimeste hääli. Äärmiselt palju kasulikumad on ka kogukonnad, mis tekivad ühesuguste huvidega/raskustega inimeste ümber. Artikkel depressioonist ei ole pooltki nii kasulik kui seda on depressiooniga elava inimese avameelne videolugu. Readathon diversity või kiusamise teemal annab raamatulugejatele rohkem kui ajakirja raamatuarvustus või vastavateemaline artikkel. Vahepeal on kuulda olnud, kuidas vana meedia proovib uut meediat jõuga välja puksida. Paraku ei topi nii paljude inimeste arvamusi ja loomingulisust purki tagasi. Innovaatilisemad ja muutustega kaasaskäivamad traditsioonilise meedia valdkonnad kasutavad aga YouTube sarnaseid kanaleid filtritena, et leida töötavad populaarsed teemad ning nende suunas liikuda. On selge, et vanaviisi asju ei anna lõputult teha. Tänapäeval tuleb veel eriti kätt muutuste pulsil hoida. Kõigega ei tasu jah kaasa minna, aga millegagi ehk siiski. Väga põnevad pinnavirvendused uue meedia mõjutustest on näiteks kunagine Ice Bucket Challenge, mis jõudis ikka väga kaugele ja ühtlasi tõi ka palju kasu. Väga üldistatuna on uus meedia pannud vana meedia oma raha eest tööd tegema. Kui varem olid mõned korporatsioonid omavahel laisalt kemplemas, siis täna on palju pisemaid tegelasi, kes tarbijatelt rohkem tähelepanu saavad. Mulle väga meeldib, kui traditsiooniline meedia tegija on ära kasutanud YouTube keskkonda arutelu ärgitamiseks laiemal pinnal. Avaldatakse lühem lõik oma programmist ja postitatakse avalikult, sellega võimaldatakse palju laiemat arutelu kui teleka taga sama asja vaadates. Sedasi võidavad vaatajad ning saade ise, sest saavad laiemat kõlapinda. Kokkuvõtteks tahan rõhutada, et YouTube ei ole ilma oma probleemideta. Kui kasutada uut ja vana meediat sümbioosis, siis on maailmavaateliselt kõige kasulikum tarbijale. Ühe ülistamine ja teise hukkamõist ei muuda reaalsust. Vigu ja tugevusi on mõlemal suunal. Tarbijatena peame olema mõistlikud ja mõtlema natuke rohkem selle peale, millist meediat ja kuidas kasutame. Minule on uus meedia sobivam variant, sest saan rohkem vabadust ise leida huvipakkuv sisu. Status Quo on minust alati mööda läinud. Ma ei näe põhjust miks peaks end sinna suruma, kui saan ise valida meediavood, mis sobivad minuga kõige paremini. Pahna sisse pole veel ära surnud ja internetikultuur on aja jooksul arenenud.
"In the beginning there was nothing, which exploded." Terry Pratchett Internet on üks neist "leiutistest", mis on muutnud totaalselt maailma väga lühikese aja jooksul. Korraliku osa oma elust ei ole mul olnud ligipääsu Internetile. Täna ma ei kujuta ette, mida ma teeksin ilma selle ühenduseta. Lugedes loengumaterjali ja pöörates tähelepanu daatumitele, siis saab väga kiiresti selgeks, et ajalooks kutsume praegu elusate inimeste 20-30. eluaastaid. Päris ebaviisakas meist. Väga põnev oleks teada, mida nad arvavad oma tööst nüüd - kas oli üldsegi võimalik ette kujutada, mis Internetist tänaseks saanud on? Kirjutan lähemalt kahest mulle põnevast nähtusest Interneti kujunemisloost. Esimene on minu hinnangul siiamaani nii, kuid teine on "ajaloo" hõlma jäänud. Arvutite arenguga on väga tugevalt seotud võtmetegijate mentaliteet ja suhtumine. Mõtlen just seda julgust proovid, katsetada, leiutada, "teha oma asja", etc. Ka Interneti kujunemises on ju väga tugevalt seotud kirg oma tegevusala vastu. Kõige erilisem osa - koostöö. Interneti ajalugu ei ole ühe inimese, töögrupi saavutus. See on paljude väsimatute inimeste pingutus. See on ka üks põhjus, miks mind IT valdkond nii paelub (And trust me, ma olen väga mitmed valdkonnad läbi käinud oma "karjääri" jooksul). Leian paralleele ka tänapäeval. Olgu selleks siis startup innovaatiline maailm, hacatronid, IT tudengite tembud etc. IT sektor on "ainuisikuliselt" süüdi personalivaldkonna peapeale keeramises. Paljudel vanade mudelite järgi toimivates ettevõtetes on väga raske konkureerida tehnoloogiaetevõtetega. Keeruline on seda tunnetuslikku mõtet sõnadesse panna. Loodetavasti õnnestus mõte edastada. Interneti alguse (kuidas kellelegi) tumedam pool on militaarne taust. DARPA (alguses ARPA) on võtmetegija olnud ülemaailmse ühenduse loomises. Ma ei pea siin silmas, et seda organisatsiooni enam ei oleks, ega ka seda, et kõik militaariaga seotud nüüd automaatselt halb on. Väga palju tänapäevastest mugavustest on just leitud tänu sellele, et otsiti viise kuidas efektiivsemalt, kiiremini ja rohkem inimesi ära tappa. Mul on jäänud tunne, et Interneti ja selle tugevalt vabadusehõngulise mentaliteedi juures unustatakse ära juured militaarias. Enam seda seost ei ole, sest väga palju on muutunud, kuid seda ei tasu ka ära unustada. "Sometimes it is better to light a flamethrower than curse the darkness." Terry Pratchett Siiamaani kõige meeldejäävamat mõtet Interneti teemal kuulsin Kaidi Ruusalepp kaudu. Ta tõi välja, et Internet ise ei muutnud maailma, vaid selle peale ehitatud rakendused. Teemat käsitledes ja lugedes pidin endale pidevalt meelde tuletama - Interneti kujunemise lugu ei ole sama, mida tänapäeval Internetina tunnetame.
Selles ajaveebi artiklis hoidusin ma teadlikult Interneti pahupoolest (õigem termin on vist küll kriminaalne). Reza Aslan tõi väga tabavalt välja ühes oma intervjuus, et religioon ei ole halb või hea, iga indiviid toob need omadused ise. Interneti probleem on selles, et kõik oleneb kasutaja kavatsusest. "I have not failed. I've just found 10,000 ways that won't work." Thomas A. Edison Läbikukkumine on paljudele meist üks suurimaid hirme. Vahel nii õudne, et me ei julge midagi tehagi. Kui võtta risk, teha midagi julget/uut ja põruda, kas siis see on tõesti nii halb? Staatilises seisus ei õpi, arene. Läbikukkumist emotsioonita analüüsida, kasutada saadud andmeid ja edaspidi targemini/edukamalt põruda - kõlab nagu liikumine? Läbikukkumise häbil on viimane aeg meie mentaliteedist minekut teha. Siin on kolm näidet IT maailmast: No Man's Sky Shouldn't kick a man when he's down ... but here we are. Tõsi, ma ei ole suurem asi mängur enam väga pikalt olnud, aga see ei peata mind tundmast elevust uute ja enneolematu süžeega mängude üle. Ma ei ole krõbedat 59,99 € (Steam) välja käinud, et pettumust ise kogeda. Ometi ei peata see mind siin sellest veidi lähemalt kirjutamast. Ootused olid suured, seda kibedam oli läbikukkumine fännide silmis. No Man's Sky lubas ennenägematult suurt maailma, multiplayerit, unikaalselt maailmaloomismootorit. Mängu treiler oli uskumatult võimas ja ilus. Kahtlused, et midagi on korrast ära, algasid juba veidi enne väljalaskmist, sest mängu ei antud hinnangute andmiseks kellelegi. Suured ambitsioonid jäid väikese arendusvtiimile üle jõu käivaks. Mäng oli katki. Õige pea tuli välja, et paljud intervjuudes antud lubadused, on valed. Ja oh õudust, ka treiler oli võlts. Hello Games (developer) õnneks püsivalt proovib oma vigu parandada, kuid PC gamerid peavad veel pikalt ootama, et saada kätte kogemus, mida loodeti esialgu. Samsung Galaxy Note 7 Oops! Ei ole vist kellelegi üllatus, et Samsung ja Apple oma telefonidega mõõtu võtavad. Tegijatel ikka juhtub, kuigi seekord ei paista asi kuigi ohutu. Nagu paljudele jõudis minuni info sellisest plahvatustelefonist viral video kaudu, mis lõppes kiirtoiduketi töötaja ettevaatliku koristustööga. Õnneks videos keegi viga ei saanud ja meie meelelahutuseks see filmiti, kuid mõnes muus situatsioonis on oht suur. Telefoni aku toodeti defektiga. Ja mitte üks kord, vaid ka teine kord peale vea avastamist. Samsung kutsus telefoni tagasi, andis uue telefoni, mis mõne aja pärast samuti plahvatama hakkas, siis kutsuti kõik tagasi. Nüüdseks on selgunud, mis täpselt juhtus ja oma maine taastamise nimel on seda infot avalikult jagatud. Mina lugesin selle intsidendi kohta rohkem siit. Samsungi tootmisahelas võib küll probleeme olla, kuid PR tiim vajab palgatõusu, sest olukorda on suurepäraselt lahendatud. "Tay" - Microsoft's Rogue chatbot IRL science fiction ... Comedy? Horror? Both? Kõik, mis puudutab AI, machine learning etc paneb mul silma särama ja mõtted jooksma. (Pean ennast ka scyfi fänniks. Sealt algas huvi tehisintellekti suunas.) Oma tasemelt maadlen veel programmeerimiskeelte süntaksiga, kuid ühel päeval ehk ... Ma ei kasuta Twitterit ja Tay jõudis minuni läbi uudiste. Oma olemuselt tundub väga huvitav ja edumeelne projekt. Microsofti sõnade järgi "machine learning project, desingned for human engagement". Tay Twitter pandi kinni 24 tunni jooksul. Tuleb välja, et 18-24 aastased inimesed on ühed kohutavamad olevused, kellelt midagi õppima panna. Kuigi selle chatboti elu jäi üürikeseks, on ta meile esimene samm väga intrigeerivas suunas. Arutelu selle läbikukkumise ümber on mitmekülgne ja äärmiselt põnev, kuid selle ajaveebiartikli raames ma sellesse ei lasku. Huvipakkuvaim aspekt kogu intsidendi juures on nartsissistlik - mida ütleb kasutajate poolt luhta aetud machine learning projekt inimeste kohta? Huvitav artikkel antud teemal. "We learn from failure, not from success" Bram Stoker Tõin välja just need juhtumid, sest need pakkusid enim huvi ning neist on palju õppida, mõtiskleda, arutleda. Maailm areneb/muutub kiiresti ja see hetk läbikukkumise hirmus kahelda on liiga pikk edumaa julgetele pealehakkajatele (isegi kui nad mitu korda näoli maas lõpetavad). Teemal uurides leidsin huvitava artikli 2016 aasta suurtematest tehnoloogia fopaadest.
|
AuthorKristel Tali - IT suunas. Esimese kursuse tudeng IT Kolledžis Infosüsteemide analüüsi erialal. Archives
May 2017
Categories |